Vaimne tervis on sõnapaar, millest räägitakse tänapäeval üha rohkem ning selle olulisust ei saa eirata. Kuidas aga saab oma vaimset tervist hoida üks koolitaja, veelgi enam, kes ja kus peaks õpetama vaimse tervise hoidmise oskuseid koolitajale. Täiskasvanuks saades on igal inimesel mõni oma strateegia, kuidas ennast hoida ja toetada stressirikastes olukordades, kas need oskused ja teadmised on aga piisavad, kui täiskasvanud inimesest saab täiskasvanud koolitaja?
Koolitajaks saades muutub vaimse heaolu hoidmine veelgi olulisemaks, sest (Salk, A, 2022) oma vaimset seisundit ei ole võimalik koolitusel osalejate eest peita. Selleks, et koolitaja saaks läbi viia huvitavaid ja professionaalseid koolitusi, peab ta ise olema hea vaimse tervise juures. Kuidas saab aga koolitaja hoida oma heaolu stressirikkas keskkonnas kui talle pole seda õpetatud? Koolitaja peab silmitsi seisma erinevate väljakutsetega kui ta alustab oma koolitaja teekonda ning tihti pole ta selleks lõplikult valmis. Enese teiste ette seadmine on paljudele ebameeldiv tegevus juba lapsepõlvest saati. Kuidas saaks aga (tulevast) koolitajat toetada ning anda talle kaasa ka tööriistu, kuidas vajadusel märgata ja toetada oma koolitatavaid.
Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on vaimne tervis heaolu seisund, milles inimene tunneb ära oma võimekuse, suudab toime tulla elu stressiolukordadega ning suudab panustada ka oma kogukonda. Kenn Konstabel (2023) kirjutab, et vaimse tervise probleemide levik on suurem, kui tavaliselt arvatakse, ning koroonapandeemia ajal suurenes see veelgi. Enesehinnanguliste küsitlusuuringute põhjal on nende levik märksa laiem, kui näitavad ravijuhtude registriandmed. Siit võib järeldada, et vaimse tervise probleeme jagub igasse eluvaldkonda ning kindlasti ei jää ka koolitaja nendest puutumata.
Stressirikas ruum
Koolitamine on parajalt pingeline töö ja see eeldab koolitajalt “tugevaid närve” ning oskust oma vaimset tervist hoida. Kui koolitajal kaob töörõõm ja koolitusel osalejad hakkavad oma küsimustega närvidele käima, siis on see ilmne märk läbipõlemisest. Vaimselt väsinud koolitaja aga ei ole võimeline edukalt koolitust läbi viima ja osalejaid inspireerima (Salk, A 2022).
Ilmselt on paljud meist tundnud olukorda, kus koolitusel on ebameeldiv olla, sest on näha, et koolitaja justkui ei taha seal olla. Sellel võivad olla mitmed põhjused ja nendest võib ka igati aru saada, küll aga ei muuda see olematuks koolitusel osaleja ebameeldivat kogemust. Vastust küsimusele, kas ebameeldiv kogemus oleks jäänud olemata kui koolitajal oleksid olnud paremad oskused, et hoolitseda oma vaimse tervise eest, me täna ei tea, küll aga võib aimata, et nii mõnegi ebameeldiva kogemuse oleksid need oskused saanud ära hoida.
Teichmann (2010) leiab, et koolitajad veedavad palju aega teiste õpilaste ja kaastöötajatega suheldes, peavad oma teadmisi ja oskusi pidevalt täiendama ning mõnikord peavad nad tegelema ka keerulise ülesandega, milleks on oma täiskasvanud õppijate või alluvate hindamine. Ilma oma sisemise seisundi jälgimise ja enesejuhtimise praktiliste vahenditeta kannatavad nad tõenäoliselt vähenenud motivatsiooni ja tööga seotuse, loovuse ja töövõime languse ning kehva tervise ja sellest tulenevalt sagedase töölt puudumise all.
Stress ja läbipõlemine võivad ohustada iga koolitajat
Selle vastu, et elus erinevaid väljakutseid ette tuleb, ei ole keegi meist kaitstud. Pigem on väljakutsed meie elu osa, iseküsimus on see kui hästi me nende väljakutsetega toime tuleme. Siin mängivad kindlasti rolli eelmainitud oskused ja kogemused, aga üks mis kindel – stress kaasneb alati nende väljakutsetega.
Mitmel juhul tunnevad koolitajad ja õppurid stressi oma elus ettetulevate väljakutsete tõttu. Sellest tingituna kahaneb tööga rahulolu ja väheneb kaasatus (Vintilă, M et al, 2014).
Sageli väljendus vähenenud kaasatus ja madalam tööga rahulolu selles, et inimesed ei panusta enam nii palju, neil võivad tekkida unehäired, nad on vähem keskendunud ning tekivad erinevad probleemid vaimse tervisega. Mida enam see stress kuhjub, seda vähem suudab inimene panustada. Sellisel teekonnal liikudes jõuab inimene varsti läbipõlemiseni. Teichmann (2010) leiab, et läbipõlemissündroomi suhtes on eriti haavatavad täiskasvanud koolituse kõrgelt tasustatavad, kuid samas ka väljakutseid pakkuva valdkonna spetsialistid.
Krooniliseks muutunud ja ülemäärane tööstress võib viia läbipõlemise, ärevushäirete, depressiooni jm psüühilise ja füüsilise tervise kahjustusteni. See toob kaasa rahulolematuse tööga, aga ka madala enesehinnangu oma toimetulekule tööga (Elenurm, T 2023).
Kas vaimse tervise oskuseid peaks õpetama juba ülikoolis?
Andragoogika eriala õppides leiame õppekavast mitmeid aineid, mis puudutavad metoodikaid, teooriaid ning praktilisi lahendusi, kuidas toetada täiskasvanud õppijat tema teekonnal. Kuidas aga hoida sellel teekonnal iseennast, millised on võimalikud toimetuleku strateegiad ning kui palju peaks ülikool toetama enesehoiu oskuseid?
Vaadates tänaseid õppekavasid andragoogika erialal ja seda nii bakalaureuse kui magistriõppes, siis leidsin kaks ainet, mis osati haakuvad enesehoiuoskuse õppimisega. Üks nendest on bakalaureuseõppes õpetatav Professioon ja professionalism, mille edukal läbimisel üliõpilane oskab taastada enda tööressurssi ja mõtestab oma personaalset ning professionaalset arengut (KAN6112.HR). Magistriõppekaval enesehoole oskuseid toetavat konkreetset ainet ei tuvastanud, küll aga on õppekava (2023) õpiväljundites toodud ära, et üliõpilane märkab, tunnetab, analüüsib ja hindab ennast kui enesearengu subjekti, määratleb ja põhjendab enda arenguperspektiive. Siit võib järeldada, et tähelepanu pööratakse ka andragoogi enesehoole oskustele. Andragoogi enesehoiu oskuseid toetab kindlasti ka see, et õpitakse nende aastate jooksul analüüsima ja kriitiliselt mõtlema, samuti reflektsioonioskust, mida saab kasutada igapäevaselt olenemata sellest, kas tegemist on stressirohke olukorraga või mitte.
Leian, et andragoogi ja täiskasvanute koolitaja baasoskuste juurde peaks kuuluma enesehoiu oskused, et olla kohal nii koolitajana kui andragoogina oma inimeste jaoks. Osates ennast hoida, saab neid oskuseid jagada ka teistele, kas siis koolitatavatele või näiteks oma asutuse töötajatele. Anneli Salk (2023) jagab oma artiklis, et koolitaja enda vaimne tervis on oluline, sest teistele ei saa anda seda, mida endal ei ole. Kui koolitaja on pinges või tal on unehäirete tõttu seljataga magamata öö, siis see mõjutab koolitusel osalejaid. Alateadlikult tajuvad koolitusel osalejad vaimselt väsinud koolitajat. Seda mõtet toetab ka psühholoogiaprofessor Mare Teichmann (2010), kes leiab oma arvamusloos, et tööstressi all kannatav õppejõud on «suurema ohu allikas» eelkõige üliõpilastele, kelle peal ta kipub oma pingeid maandama. 2021. aastal Kesk-Euroopas korraldatud uuringu andmeil koges tööstressi häirivat mõju vähemalt kaks kolmandikku töötajatest, mõnes majanduselusektoris on mõju suuremgi. Ka Eestis on erisuguste uuringute andmeil hakatud tööstressi tajuma üha enam. Vähest stressi peetakse pigem heaks, aga pikaajaline stress võib kaasa tuua vaimse, emotsionaalse ja kehalise kurnatuse (Elenurm, T 2023).
Kuidas aga leida aega ja vahendeid, et õpetada koolitajatele (ja andragoogidele) enesehoiu oskuseid juba välja õppe raames, sellele mul täna vastust ei ole. Vaimse tervise heaolu rakendamise väljakutse seisneb vajaduses mitmetasandiliste strateegiate järele, mis on suunatud muutustele teadusuuringutes, hariduses, üksikisiku ja programmi tasemel praktikas ning poliitikas (Stanhope, V et al 2010).
Koolitaja peab nii palju kui võimalik olema koolitades täiesti kohal, teisi inspireeriv ja toetav. Ta peab end pidevalt täiendama, olema kursis ka ühiskonna igapäevaeluga, et olla võimeline olema see särav ja teadlik koolitaja, kelle koolitustele tullakse ja kellest eeskuju võetakse. Selleks vajab aga ka tema tuge ja teadmist, kuidas end hoida. Seega oleks koolitajale enese hoidmiseks ja vaimse tervise säilitamiseks suureks abiks nii erinevatel kursustel kui ka ülikoolis loodud toetavad meetmed. Samas tuleb tunnistada, et koolitaja enda vaimse heaolu eest hoolitsemine on esmajoones siiski koolitaja enda vastutus, sest isegi kui koolitajale õpetada erinevaid oskuseid, ei tähenda see, et ta neid alati rakendama hakkab. Samas on hea kui tal on erinevad meetodid nö tagataskust võtta.
Allikad:
Andragoogika, KAANM/23.HR, loetud aadressil https://ois2.tlu.ee/tluois/kava/KAANM/23.HR
Elenurm, T, 2023, koolitusmaterjalid teemal “Läbipõlemise ennetamine töökohal”
Konstabel, Kenn, Eesti elanike vaimne tervis 21. sajandi alguses, 2023, loetud aadressilt https://inimareng.ee/et/eesti-elanike-vaimne-tervis-21-sajandi-alguses/
Professioon ja professionalism (KAN6112.HR), 2023, loetud aadressilt (https://ois2.tlu.ee/tluois/aine/KAN6112.HR
Salk, A, 2023, Koolitaja psühholoogiline kompetents – õppija vaimse tervise hoidmine ja toetamine, loetud aadressilt https://epale.ec.europa.eu/et/blog/koolitaja-psuhholoogiline-kompetents-oppija-vaimse-tervise-hoidmine-ja-toetamine
Salk, A, 2022, Kuidas koolitaja saab toime tulla tööstressiga ja hoida oma vaimset tervist, loetud aadressilt, https://epale.ec.europa.eu/et/blog/kuidas-koolitaja-saab-toime-tulla-toostressiga-ning-hoida-oma-vaimset-tervist
Stanhope, V; Tuchman, E; Sinclair, W (2010) The Implementation of Mental Health Evidence Based Practices from the Educator, Clinician and Researcher Perspective, Springer Science+Business Media, LLC 2010
Teichmann, Mare, Tööstress ja läbipõlemine kollitab õppejõude, 26.09 2010, loetud aadressilt https://arvamus.postimees.ee/318194/mare-teichmann-toostress-ja-labipolemine-kollitab-oppejoude
Vintilă, Mona, Istrat, Daliana, Improving the Skills for True Wellbeing of Adult Educators and Learners, Procedia – Social and Behavioral Sciences, Volume 142, 2014, Pages 610-615, loetud aadressilt (https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1877042814046023)
WHO (2001). Strengthening mental health promotion. Geneva, World Health Organization (Fact sheet, No. 220).
