Tööstressi teemal juhtub ettevõtetes tihti üks ja seesama – märgatakse, et inimesed on väsinud ja pinges ning selleks, et neid toetada tehakse üks koolitus, inspireeriv töötuba ja justkui teema saabki kaetud. Mõnikord on sellest tõesti hetkeks kasu, aga kui töökeskkond on samal ajal kiire, muutusterohke või koormus kasvab, on selle mõju peaaegu olematu. Mitte sellepärast, et mindfulness või vaimse heaolu programmid ei toimiks, vaid sellepärast, et sekkumine on liiga lühike, et muutuda oskuseks.
Jagan 
täna ühte uuringut, mille teadlased viisid läbi digiturundusettevõttes. Nad võrdlesid kahe mindfulness-treeningu mõju – ühes grupis said töötajad ühe 4-tunnise töötoa, teises grupis said nad sama töötoa, kuid lisaks 6-nädalase juhendatud programmi, kuhu kuulusid regulaarsed praktikaid, õppematerjalid ja iganädalased kohtumised. Oluline detail siinjuures on see, et stressi ei mõõdetud ainult tagantjärgi vaid ka tööpäeva sees mitmel korral päevas.
Tulemused!
Tulemused võiksid olla juhtide jaoks üsna kõnekad. Alustuseks on hea teadvustada, et stressiallikad ei kadunud kuhugi. Ettevõtte oli faasis, kus oli palju muutuseid, töötajad olid kõrgendatud pinge all ning pidid lisaks tavapärasele tööle toime tulema muutustega, seega mõlemas grupis kogeti stressoreid palju. Mis siis muutus? Muutus stressiga toimetulek. Grupp, kus viidi läbi kuuenädalane programm, seal stress vähenes nii üldise tajutud stressi mõõdikutes kui ka tööpäeva sees tehtud hetkemõõtmistes. Samal ajal lühikese töötoa grupis stress ei paranenud – ja stressiga toimetulek lmuutus isegi halvemaks.
Veel olulisem kui keskmine stressitase on aga see, mida uuring sisuliselt näitas muutusterohkes keskkonnas. Uuring toimus perioodil, kui ettevõttes toimusid suured muudatused ja restruktureerimine – ehk reaalsus, mida paljud organisatsioonid tunnevad liigagi hästi. Selles olukorras hakkas lühikese sekkumise grupis ajas halvenema see, kui suure osa ajast oldi stressis, kuidas hinnati toimetuleku edukust ning ka meeleolu (positiivne langes, negatiivne tõusis). Pikema programmi grupis sellist halvenemist sisuliselt ei tekkinud. See tähendab, et programm ei olnud ainult sekkumine heaolu eesmärgil, vaid osalejad said oskused, mis aitas neil raskel perioodil toime tulla.
Lühike sekkumine on tihti kommunikatiivselt lihtne – see on nähtav, kiire ja justkui saab teha midagi ära. Aga kui eesmärk on päriselt mõjutada igapäevast töövõimet, suhtlemist ja taastumist, siis tasuks veidi rohkem investeerida ning tulemus on pikaajalisem. Stressiregulatsioon, tähelepanu juhtimine ja emotsionaalne taastumine on oskused ja need kinnistuvad korrates, harjumuse kujundamisest ja sellest, et inimene saab turvaliselt praktiseerida ka siis, kui tal on keeruline periood.
Pikemad programmid aitavad vältida pettumuse tunned – kui käisid töötoas, said hea kogemuse, aga kaks nädalat hiljem on kõik endine, tekib tunne, et see ei tööta. UUring aga näitas meile seda, et töötab küll – lihtsalt mõju ei saavuta ühekordse koolitusega. Pikem programm ei ole seega luksus, vaid sageli miinimum, et organisatsioon saaks mõju, mida ta tegelikult soovib: parem toimetulek, stabiilsem meeleolu, väiksem läbipõlemiserisk ja rahulikum koostöö pingelistes olukordades.
Kui sinu organisatsioonis on käsil muutused, koormuse kasv või pidev kiirustamine, tasub vaimse heaolu lahendusi hinnata sama loogikaga nagu teisi arendusprojekte: kas me tahame ühekordset sündmust või oskuse juurutamist? Uuring viitab väga selgelt, et kui eesmärk on päriselt stressi vähendada ja inimesi toetada, siis on pikem, juhendatud ja struktureeritud programm märksa kasulikum valik kui üksik sekkumine. Meeleteadliku kursused on loodud täpselt selleks, et inimesed õpiksid oskuslikult taastuma ja kohal olema ka kiire tööpäeva sees. Kirjuta mulle ja küsi programmipakkumist – paneme kokku lahenduse, mis sobib teie tiimi ajagraafikuga ja annab mõõdetava muutuse, mitte ainult hea tunde.
***
Artiklis viidatud uuring: Chin, B., Slutsky, J., Raye, J. et al. Mindfulness Training Reduces Stress at Work: a Randomized Controlled Trial. Mindfulness 10, 627–638 (2019). https://doi.org/10.1007/s12671-018-1022-0