Me oleme peaaegu kõik sügavalt kokku puutunud hirmuga, aga enamasti oleme vältinud selle olemuse otsest uurimist. Kuigi me ei ole teadlikud tema toimimisest, on see tihti meie elu alateadlikult liikumapanev jõud. Hirmu tekkimisel, olgu see siis hirm valu ees, hirm teatud tunnete ees või hoopiski surmahirm, kutsub teadliku armastava kaastunde meditatsioonipraktika meid uurima ja mõistma hirmu ennast. Mis tunne see on? Millised on aistingud kehas? Kus nad asuvad? Kas mõtetes on kujutluspilte hirmu kohta? Me saame tähelepanelikult vaadata, et näha nende kogemuste kuju, mida me nimetame hirmuks, et mõista selle tegelikku olemust. Kui me seda teeme, näeme, et ka hirm on mööduv tingimuslik kogemus ja seejärel avaneb võimalus sellega tööd teha.
Alusta lihtsalt. Kui hirm tekib, anna sellele pehmelt nimetus ja koge, mida see teeb hinge ja kehaga ning kuidas see mõjutab südant. Pane tähele, kui kaua see kestab. Ole kujutluspiltidega kursis. Pane tähele aistinguid ja ideid, mis sellega kaasnevad ning hirmutavaid lugusid, mida see räägib. Hirm on sageli tuleviku ootus või kujutluspilt ning enamasti alusetu. Nagu Mark Twain märkis: “Minu elu on täis kohutavaid ebaõnnesid – millest enamik pole kunagi juhtunud.” Töötades kartliku mõistusega, hakkame esialgu ise kartma. Kui aga mingil hetkel avame oma silmad ja südame hirmutavale tundele ja anname talle leebelt nime: “hirm, hirm, hirm“, kogedes selle energiat iseendas, muutub kogu hirmutunne ja muutub lõpuks äratundmine: „Oh, hirm, siin sa oled jälle. Ma tean sind. Kui huvitav, et sa tulid. ” Sõbrune oma hirmuga.
Olles loonud vundamendi armastava teadlikkuse ja aktsepteerimisega, siis sealt edasi saame teha teatud tarkusega valikuid, kuidas tegutseda. Mõnikord on mõistlik olukorrast taanduda ja mõnikord liikuda hirmust hoolimata edasi. Oleme valmis rohkem riskima, sest meie energia ei ole nii seotud hirmu tundmisega. Me õpime, et hirmu tundmine on okei. Meie tähelepanelikkuse praktika peaks kutsuma meid üles jõudma selleni, millega oleme valmis koos olema, mida oleme valmis tegema, milleks oleme valmis avanema. Kui me väldime pidevalt hirmutunnet, peame ehitama tõkkeid ja kaitsemehhanisme, sulgedes end iga kogemuse ees, kus hirm võib tekkida. Seda pole mitte ainult võimatu teha, vaid selle tulemuseks on kitsas ja piiratud eluviis. Sulgeme oma südame ja sulgeme tõelise elujõu, kaastunde ja kasvu võimaluse.
Harjutades kannatlikult ja julgelt meditatsiooni, saame tasapisi õppida usaldust. Seda, kuidas kindlalt maa peal istuda ja lahkelt tajuda oma keha kokkutõmbumist ja värisemist ilma põgenemiseta. Õpime tundma tugevate emotsioonide – hirmu, leina ja raevu – tulvasid ning laskma neil aeglaselt ja teadlikult vabaneda. Õpime nägema lõputuid lugusid meie peas, mis korduvad ikka ja jälle. Õpime tähelepanelikkuse ja kaastundega laskma neil minna ja õpime lõõgastuma, meelt tugevdama ning naasma olevikku. Hirmuga sõbrunemisest saab värav vabadusse, see on kui kutse elada tervliklikumalt koos usalduse ja armastusega.
